Tule restoran tunnustuse rambivalguses

Uus restoran vajab aega, et leida oma koht. VÕIVÕI-l läks see kiiresti. Juba 2025. aasta juunis lisati see Michelini juhti^[1]. See oli üks kaheksast uuest restoranist juhi põhivalikus^[1].

Pikk lugu Michelinilt

2026. aasta jaanuaris avaldas Michelini juht VÕIVÕI-st eraldi loo^[2]. Seal kirjeldati restorani kui kohta, kus tuli ja või näitavad teed^[2]. Lugu tõstis esile Djatšuki kogemuslikku gastronoomiat ja tema perekonda köögis^[2].

Michelin kirjutas ka, et Djatšuk on loonud õhtusööke, kus laud ripub taevas, ja ettevõtete õhtusööke helikopteriplatsidel^[2]. See oli tunnustus kogu tema loomingulisele teekonnale.

Falstaffi hinnang

Ka Falstaffi 2026. aasta Põhjamaade juht hindas restorani. VÕIVÕI sai 87 punkti^[3]. Juhend nimetas Djatšukki omanikuks ja kokaks, kelle kontseptsioon keerleb lahtise tule ja võiga küpsetamise ümber^[3].

Mais 2026 kinnitas Michelin oma uue valiku. VÕIVÕI oli endiselt nimekirjas^[4]. Samas valikus olid ka Mon Repos ja Tchaikovsky^[4].

Kolm peatükki ühes nimekirjas

See on haruldane. Ühe koka elust on kolm restorani samas juhis: endine töökoht, tema omanduses olev Mon Repos ja tema uusim looming^[4]. Need näitavad, kui pika ja mitmekesise tee on Djatšuk läbinud.

Bocuse d’Ori finaalist taevasse tõstetud laudadeni, Tchaikovskist VÕIVÕI-ni. Djatšuki lugu on täis julgeid ideid, mida ta on viinud ellu ikka ja jälle, ilma et oleks kaotanud oma käekirja.

Pere laua ümber

Michelini lugu tõstis esile ka perekonda. Tegevjuht on Djatšuki poeg Domenik ja köögis valmistab pelmeene tema ema^[2]. Selline pereäri on restoranimaailmas haruldane. See annab kohale soojuse, mida ei saa osta. Külaline tunneb, et ta on kellegi juures külas. Falstaff ja Michelin on mõlemad märganud, et VÕIVÕI ei ole lihtsalt grillrestoran. See on koht, kus perekond, tuli ja kohalik toit saavad kokku^[2][3].

Ja nagu tema või, muutub ka tema köök aeg-ajalt. Kuid alus jääb samaks: hea tooraine, tugev meeskond ja palju tuld.