Running a Restaurant For Dummies on teatmeteos, mida enamik omanikke sooviks, et keegi oleks neile kätte andnud enne üürilepingule allkirjastamist, mitte pärast. See on tahtlikult glamuurita: kolm autorit, kellel on kokku kogemust restoranide avamisest, tuntud New Yorgi austribaari juhtimisest ja üleriigiliste kettide menüüde arendamisest, käivad läbi sõltumatu restorani terve elutsükli, alates sellest, kas sa üldse tahad seda elu, kuni viie aasta pärast menüümiksi aruande lugemiseni. Euroopa omanikule, kes upub sadadesse otsustesse, millest keegi ei hoiatanud, on selle väärtus mitte üks konkreetne tähelepanek, vaid kontrollnimekirja täielikkus ise.
Põhiidee
Restoran on tootmisettevõte, mitte hobi ega lava sinu isiksusele, ja ellujäävad omanikud on need, kes kohtlevad iga selle osa – kontseptsiooni, raha, menüüd, personali ja puhtust – süsteemina, mis kavandatakse paberil, mitte reede õhtul surve all improviseeritakse.
Kes peaks seda lugema
Loe seda, kui alles otsustad, kas avada restoran, või kui oled esmakordne omanik, kes paneb äriplaani, üürilepingut, menüüd ja personali kokku nullist ning avastab pidevalt lünki, millest keegi ei rääkinud. See tasub end ära igaühele, kes tahab tervet elutsüklit ühest kohast, mitte ühte tugevat ideed taga ajada. Jäta vahele, või loe valikuliselt, kui juhid juba küpset äri, kus süsteemid on paigas, sest suur osa siinsest on protseduuriline, mitte strateegiline, ning jäta täiesti vahele konkreetne juriidiline, maksu- ja litsentseerimisdetail, sest see on kirjutatud Ameerika süsteemi jaoks ega kandu Euroopa köögisse otse üle.
Olulisemad õppetunnid
- Otsusta, mille jaoks su restoran on, enne kui otsustad, mida tahad valmistada – positsioneerimine tuleb enne kirge.
- Äriplaan on väärtusetu ilma kolme ausa prognoosita: halvim juht, tõenäoline juht, parim juht.
- Palka hoiaku järgi ja õpeta oskusi; inimene, keda ei saa õpetada, on see, kellele pole tegelikult mure.
- Su menüü on ainus dokument, mis otsustab su köögi, personali, tarnijad ja hinnad – tee see korralikult enne kõike muud.
- Numbrid, mida kontrollid iga nädal (toidukulu, tööjõukulu, menüümiks), loevad rohkem kui need, mida vaatad ainult aasta lõpus.
Otsusta, kas see elu sobib sulle, seejärel vali oma kontseptsioon
Raamat alustab ebapopulaarse, kuid vajaliku külma dušiga: restoran ei ole elustiil, vaid tootmisettevõte, ja sina oled tootja, kes ostab toorainet (koostisosad), muudab selle tooteks (eine) ja müüb selle kliendile, kellel on samale rahale palju teisi kohti kulutada. Autorid on otsekohesed: enamik selles ärivaldkonnas läbikukkunuid kukub läbi samadel põhjustel – tahtsid kohta, kus sõpradega hängida ja tasuta jooke pakkuda, kujutlesid end kuulsa kokana, või tüdinesid tavatööst ja arvasid, et restoran tundub lõbusam. Ükski neist tunnetest pole vale, aga ükski neist ei aita sul üle elada veebruarikuist teisipäeva, kui külastatavus on madal ja külmiku kompressor on just hinge heitnud.
Selle asemel kutsub raamat sind kontrollima omadusi, millel pole toidutegemisega mingit pistmist: kas suudad jääda rahulikuks pideva, madala tasemega kaose keskel, kas naudid tõeliselt lobisemist, mis kaasneb täis saali võõraste inimestega, kes kõik tahavad end erilisena tunda, ja kas suudad olla füüsiliselt kohal valdava enamiku oma ärkveloleku ajast, sest omanikuta restoran muutub kiiresti selleks, mida vahetuse valjuhäälseim inimene otsustab. Euroopa sõltumatule omanikule, kes plaanib saali, kööki ja raamatupidamist suuresti üksi juhtida, on see aus enesehinnang, mis tasub teha enne millelegi allakirjutamist, mitte pärast.
Kui oled selle testi läbinud, pöördub raamat kontseptsiooni juurde, ja selle põhiväide väärib tõsiselt võtmist: enamik ebaõnnestunud restorane on üles ehitatud selle ümber, mida omanik tahtis valmistada, mitte kohaliku turu tegeliku tühimiku ümber. Positsioneerimine tähendab siin oma sihtkülalise, tegeliku konkurentsikategooria ja selle ühe asja väljaselgitamist, mida külaline mujalt kätte ei saa, ning kõigi kolme kirjutamist üheks lauseks, mille vastu saad testida iga tulevast otsust. Teema, olgu see üles ehitatud köögi, roa, mingi piirkonna või lihtsalt atmosfääri ümber, töötab ainult siis, kui nimi, sisustus, menüü ja teenindus tõmbavad kõik samas suunas; keskpärase toiduga kitši-teema on kurioosum, ja kurioosumid sulgevad uksed.
Loe oma turgu, hinda konkurentsi ja vali asukoht
Ammu enne menüü lukustamist nõuab raamat, et sa päriselt läheksid ja uuriksid inimesi, keda loodad toita, ja kohti, kus neid juba toidetakse. Meetod on lihtne: selgita välja, milliseid demograafilisi ja elustiiligruppe realistlikult ligi meelitad, koosta pilt oma tõenäolistest püsiklientidest (mida autorid nimetavad «superfännideks»), jälgides, kes tegelikult sarnasest uksest sisse astub, mida nad tellivad ja miks, ning seejärel söö, rohkem kui üks kord, igas restoranis, mis konkureerib sama õhtu pärast, olenemata sellest, kas seal pakutakse sama toitu. Tapase baar ja burgerikoht kolme tänava kaugusel on otsesed konkurendid reede õhtu laua pärast, isegi kui nende menüüd ei kattu üldse, sest külaline valib nende vahel, mitte köökide vahel.
Raamat rõhutab sama kindlalt, et erinevus loeb ainult siis, kui klient sellest tegelikult hoolib. Sul võib olla tõeline eristus, kiirem teenindus, parem terrass, ainus puuahi linnas, aga kui see pole miski, mida su sihtklient söögikoha valikul kaalub, ei too see sulle ühtegi lisabroneeringut. Praktiline harjutus, mida soovitatakse: loetle oma tugevused ja nõrkused kahe-kolme tegeliku konkurendi vastu ja ole aus selles, kes millises kategoorias tegelikult juhib – see on ebamugav teha korralikult, aga odav võrreldes sellega, kui avastad lünga pärast viieaastasele üürilepingule allkirjastamist.
Asukoha osas kannab kõige paremini üle instinkt käia potentsiaalset kohta vaatamas eri kellaaegadel ja eri nädalapäevadel enne otsustamist, kontrollides, kas möödujad tegelikult vastavad su sihtkülalisele ja kas su lahtiolekuajad langevad kokku sellega, millal see liiklus tekib, mitte usaldades ühte päevast vaatamiskäiku maakleriga. Raamatu hoiatused peidetud kulude kohta – hinna eest, mis kaasneb kunagi köögiks mõeldud ruumi ümberehitamisega, torustiku ja ventilatsiooni üllatustega vana köögiruumi taga – ning nõuanne pidada karmi läbirääkimist üürivabade sisustusperioodide ja üürileandja panuse osas enne allkirjastamist, on osad, mis kehtivad olenemata sellest, millise riigi üürilepingule sa oma nime panna kavatsed.
Äriplaan, rahastus ja numbrid mõlema all
Raamat käsitleb äriplaani mitte dokumendina, mille kirjutad üks kord panga rahuldamiseks, vaid ainsa kohana, kus iga optimistlik eeldus su restorani kohta peab üle elama kokkupuute aritmeetikaga. Selle kõige kasulikum harjumus, ja see, mille enamik sõltumatuid vahele jätab, on sundida iga olulise numbri jaoks kolme eraldi prognoosi – halvim, kõige tõenäolisem ja parim juht –, nii et tead juba enne avamist, kas su restoran elab üle halva esimese talve, mitte ei saa seda teada selle keskel. Plaan, mis näitab numbreid töötavat ainult siis, kui kõik läheb hästi, ei ole plaan, vaid lootus, millele on tabel külge pandud.
Müügiprognoosi meetod on teadlikult lihtne ja väärib kopeerimist olenemata tarkvarast: loenda oma kohad, hinda realistlikke käibeid iga teeninduse kohta oma kontseptsiooni ja lahtiolekuaegade järgi, korruta usutava keskmise kulutusega külalise kohta ning ehita kogu aasta üles selle ümber, kuidas see muutub hooaja, nädalapäeva ja kohalike sündmuste järgi. Kulud jagatakse samamoodi praktiliselt kaheks: kulud, mida saad nädalast nädalasse tegelikult mõjutada (toit, jook, personal, turundus), ja kulud, mis on sisuliselt fikseeritud (üür, kindlustus, laenumaksed) – sest teadmine, milline hoob liigutab millist numbrit, muudab kuukahjumi otsuseks, mitte mõistatuseks.
Rahastuse osas on raamat värskendavalt romantikavaba selle suhtes, kust raha tegelikult tuleb: enamasti oma säästud ja krediit, seejärel sõbrad, pere ja investorid, keda tuleb kohelda samade kirjalike tingimustega kui võõrast, ning alles harva pangalaen, mis uue sõltumatu jaoks tuleb peaaegu alati koos isikliku käendusega, olenemata sellest, kuidas ettevõte ise on struktureeritud. Investorite tasustamise ülevaade – kasvav osalus, otsene kasumiosa või lihtsalt intress ja põhiosa graafiku alusel – on kasulik sõnavara, mida iga vestlusesse vaikiva partneriga kaasa võtta, sest ähmased lubadused «kui restoranil hästi läheb» on täpselt see, mis lõpetab sõprussuhteid.
Õiguslik vorm, load ja kindlustus, mida tegelikult vajad
Peatüki kõige paremini ülekantav idee ei puuduta üldse Ameerika paberimajandust: palka oma raamatupidaja, jurist ja kindlustusmaakler enne, kui neid vaja läheb, mitte pärast, kui midagi on juba valesti läinud, ja nõua selliseid, kes juba töötavad restoranidega, mitte üldiseid nõustajaid, kes õpivad kaubandust sinu arvel. Raamatu argument osaühingu kasuks, mitte tegutsemise kasuks oma nime all, nii et ebaõnnestunud restoran ei maksaks sulle ka su kodu, on otsus, mille peab tegema iga Euroopa sõltumatu, kuigi konkreetne vorm ja selle maksukäsitlus on täiesti kohaliku riigi teema.
Selle lubade ja litsentside käsitlus on kasulik mõtteharjutus isegi seal, kus iga nimetatud konkreetne litsents on Ameerika oma: uuri välja, milline kohalik ametiasutus mida kontrollib (toiduhügieen, alkohol, ehitusohutus, terrassid, sildid), alusta kõige aeglasemast neist, peaaegu alati alkoholiloast, nii vara kui võimalik, sest see võtab tavaliselt palju kauem aega kui omanikud arvavad, ning ehita lihtne süsteem uuenduskuupäevade jälgimiseks, et luba ei aeguks vaikselt keset teenindust. Raamatu tähelepanek, et luba ei ole ühekordne saavutus, vaid pidev vastavussuhe, mis on ühe halva kontrolli või kaebuse kaugusel uuest läbivaatamisest, on osa, mida tasub omaks võtta olenemata sellest, millise riigi vorme sa täidad.
Kindlustuse osas on kategooriad, mida raamat läbi käib – hoone ja selle sisu kindlustus, üldine vastutuskindlustus külalisele, kes su trepil libastub, alkoholi serveerimisega seotud kindlustus, ja vähem ilmsed lisad nagu kaotatud tulu pärast tulekahju või riknenud varu pärast elektrikatkestust – solid kontrollnimekiri, mida oma maaklerile kaasa võtta, kuigi tooted ise on nimetatud teise turu jaoks. Hoiatus, et saad täpselt selle kaitse, mida konkreetselt küsisid, ja mitte rohkem, ning et mõned lisad, mis kõlavad hädavajalikuna, maksavad peaaegu sama palju kui kahju, mille vastu need kindlustavad, on nõuanne, mille iga kogenud maakler kinnitab olenemata riigist.
Palkamine, koolitamine ja meeskonna juhtimine, mis tahab seal tegelikult olla
Palkamispeatüki kõige tsiteeritavam lause, ühe autori enda reegel «headust ei saa õpetada», võtab kokku terve filosoofia: tehnilisi oskusi saab õpetada töö käigus nädalatega, aga instinkti tegelikult võõrast hoolida ei saa, seega peaksid intervjuud uurima hoiakut ja vastupidavust sama tõsiselt kui kogemust. Kahevooruline struktuur – lühike sõelumisvestlus, mis kiiresti sõelub inimesi välja, millele järgneb pikem teine intervjuu, mis läheb konkreetseks töö tegelike nõudmiste osas, ning tasulise prooviperioodi või varjuvahetuse kasutamine enne lõplikku pakkumist – on lihtne süsteem, mida tasub kopeerida olenemata restorani suurusest. Raamat on sama terav hoiatusmärkide osas: kandidaadi CV, mis on täis kolmekuiseid töösuhteid, või kokk, kes suudab kümme minutit rääkida roast, aga mitte midagi selle vajaminevast food costist, on mõlemad hoiatusmärgid, mida tasub tõsiselt võtta.
Kui keegi on palgatud, on raamatu nõudmine kolme eraldi kirjaliku dokumendi järele – käitumis- ja ootuste käsiraamat, tegevusjuhend selle kohta, kuidas iga konkreetset tööd tegelikult tehakse, ja konkreetne koolitusgraafik kontrollpunktidega selle kohta, millal keegi on valmis üksi töötama – ebaglamuurne infrastruktuur, mida enamik väikeseid restorane kunagi ei jõua päriselt üles ehitada ja mida siis seletatakse iga uue töötaja jaoks uuesti nullist. Soovitus vähemalt ühe täieliku proovikäigu järele enne avamist, kohaldades sõpru ja pere päris maksvate külalistena, et köök ja saal saaksid koos harjutada päris (kuigi andestava) surve all, on nõuanne, mida tasub järgida iga suurema menüü uuenduse puhul, mitte ainult täiesti uue restorani puhul.
Igapäevases juhtimises teevad enamiku tööst kaks väikest harjumust: kiida valjult ja avalikult, korrigeeri eraviisiliselt ja ilma kuumuseta, ning treeni aktiivselt oma köögi- ja saalijuhte teineteise maailma tundma, sest kõige levinum restorani hõõrdumise allikas on kokk, kes hoiab instinktiivselt kokkade poolt, ja saalijuht, kes hoiab instinktiivselt kelnerite poolt. Ajakava koostamisel on praktiline distsipliin, mis hoiab tööjõukulu protsendi ausana nädalast nädalasse, ehitada lihtne pilt sellest, kui palju inimesi täpselt vajad igal jaamal igas vahetuses, tuginedes oma tegelikule nõudlusmustrile, mitte harjumusele, ning olla valmis saatma kellegi tõeliselt vaiksel vahetusel varem koju.
Turundus, suust suhu levik ja kaebuste muutmine lojaalseteks külalisteks
Turunduspeatüki tuumdistsipliin – otsusta täpselt, kellega räägid, mida talle tegelikult pakud ja miks ta peaks hoolima, enne kui kulutad senti sõnumi levitamisele – kõlab ilmselgena ja jäetakse omanike poolt regulaarselt vahele, kes haaravad selle asemel laialivalguva lähenemise järele. Vahe reklaami (mille eest alati maksad) ja avalike suhete (teenitud tähelepanu tõeliselt kogukonnas osalemise, ajakirjandussuhete ja suust suhu leviku kaudu) vahel väärib meelespidamist, sest tugeva ausa PR-iga restoran peab kulutama palju vähem reklaamile, et täita samad kohad. Konkreetsed platvormid, mida raamat soovitab inimesteni jõudmiseks, on suuresti varajased sotsiaalmeediatööriistad, mis on ammu asendatud, aga aluseks olev instinkt – ole nähtav seal, kus su päris külalised juba on, ja anna neile midagi jagamisväärset – ei ole vananenud.
Selle kõige praktilisem kliendisuhtluse materjal on nimekiri füüsilistest signaalidest, mis ütlevad, et laud on õnnetu enne, kui keegi valjult kaebab: inimesed, kes skaneerivad ruumi kelnerit otsides, poolikuks jäänud toit ilma selgituseta, tühjad klaasid, mis on liiga kaua tühjana seisnud. Raamatu lahendus, kui päris probleem esile kerkib, on lihtne neljasammuline järjestus: lase külalisel oma seletus lõpuni rääkida, vabanda või tänä siiralt olenevalt sellest, mida ta pakub, paranda kohene probleem helde, mitte vastumeelse käega, ning uuri seejärel, kas tegu on ühekordse juhtumiga või mustriga, mida tuleb allikast parandada. Enamik restorane haldab kaht esimest sammu ja jätab neljanda vahele, mis on täpselt see, miks sama kaebus kordub.
Avalike arvustuste ja kriitika osas on näited õpetlikud mõlemas suunas: üks restoranipidaja, kes sai leiga ajaleheretsensiooni, vastas tsiteerides retsensiooni enda positiivseid ridu täisleheküljelisel tänureklaamil ja koges oma parimat aastat eales, samas kui teine, kes ostis täislehekülje reklaame kriitikut rünnates, mõjus õrnahingelisena ja sulges lõpuks uksed. Õppetund kandub tänastele online-arvustustele puhtalt üle: hinga enne vastamist, vii tõeliselt terav sõnavahetus privaatsesse sõnumisse, mitte avalikku kommentaariumi, ning kohtle avalikku kriitikat, olgu see hetkel kui tahes ebaõiglane, tasuta infona selle kohta, kuidas vähemalt üks külaline su restorani koges.
Kulukontroll, toiduohutus ja müüdid, mis jätavad uued omanikud hätta
Ostupeatüki kõige kasulikum harjumus on kirjutada täpsed spetsifikatsioonid selle kohta, mida tegelikult tarnituna tahad – mitte hägune koostisosa nimi, vaid täpne klass, kaaluvahemik ja ettevalmistus, mida ootad – ning seejärel intervjueerida vähemalt kolme tarnijat sama nimekirja alusel enne, kui otsustad, kellele oma äri anda. Hoiatus, et varu on külmutatud raha, raha, mis istub riiulil ega teeni midagi enne, kui toode päriselt müüakse, ja et ahvatlev hulgihinnaalandus võib maksta rohkem kinnijäänud raha näol, kui see säästab, on selline aritmeetika, mida on lihtne mõista ja üllatavalt lihtne unustada müügisurve all esindajalt, kes tahab kaupa liigutada. Raiskamise ja riknemise vähendamine saab sama käsitluse: korralik rotatsioon, õige ladustamine ja ausad miinimumtasemed teevad restorani marginaalile vaikselt, nädalast nädalasse, rohkem kui peaaegu ükski üksik suur otsus.
Numbrite osas nõuab raamat tugevalt tõeliselt iganädalast rütmi, mitte kuist: lühike igapäevane äriülevaade, mis jälgib müüki, tööjõudu ja külastatavust, ehitab ajaloo, mille vastu tegelikult võrrelda saad, ja menüümiksi analüüs, mis sorteerib road nende populaarsuse ja tegeliku kasumlikkuse järgi, ütleb ausalt, milliseid roogi kaitsta, ümber hinnastada või vaikselt menüüst eemaldada, mitte instinkti järgi arvata. Toiduohutuse materjal – temperatuuri ohutsoon, kus bakterid paljunevad kiireimalt, esimesena-sisse-esimesena-välja rotatsiooni distsipliin ja puhtad ava- ja sulgemisrutiinid – istub otse kulukontrolli peatükkide kõrval, mitte eraldi vastavuslisas, ja see paigutus on tahtlik: riknenud või ohtlik toit on üheaegselt raisatud raha ja terviserisk.
Raamat lõpeb nimekirjaga mugavatest müütidest, mida uued omanikud endale räägivad, ja teravaimad väärivad sõnasõnalist kordamist, kui mitte just sõnades, siis vaimus: restorani pidamine ei ole lihtne, restorani omamine ei anna sulle kohta, kus sõpradega hängida (pigem vastupidi), oma kodus hea kokkamine ei ole sama oskus mis köögi juhtimine surve all võõraste jaoks, ja turunduskulude kärpimine hetkel, mil müük langeb, on tavaliselt täpselt vale liigutus täpselt valel ajal. Selle lõplik, vaikselt tõsine tähelepanek, et enamiku restoranide aasta kiireimad nädalad on täpselt need nädalad, mil kõik teised on puhkusel, on see, mis peaks päriselt kujundama, kuidas kavandad oma elu selle äri ümber, mitte ainult oma eelarvet.
Vii ellu
- Kirjuta üks lõik pikkune positsioneerimislause oma restorani jaoks ja testi iga uut menüü- või sisustusideed selle vastu enne otsustamist.
- Koosta lihtne kolme-stsenaariumiline (halvim, tõenäoline, parim) müügi- ja kuluprognoos järgmiseks kuueks kuuks, isegi kui oled juba aastaid tegutsenud.
- Vali oma kolm kõige kulukamat koostisosa ja kirjuta igaühele täpne ostuspetsifikatsioon, siis kontrolli järgmist kolme tarnet selle vastu.
- Tee sel kuul lihtne menüümiksi analüüs, et leida oma madala kasumi ja madala populaarsusega road, ja otsusta, kas parandada, ümber hinnastada või eemaldada need.
- Kõnni täna õhtul läbi oma saal, otsides spetsiaalselt õnnetu külalise signaale (poolikud taldrikud, ruumi skaneerivad inimesed, tühjad klaasid), ja paranda leitu enne, kui keegi kaebab.
Kus raamat alt veab
Raamatu suurim piirang Euroopa lugeja jaoks pole see, et see eksib, vaid et tõeliselt suur osa sellest – alkoholiloa klassid ja kvoodid, osaühingud versus füüsilisest isikust ettevõtjad, Ameerika immigratsiooni paberimajandus, USA terviseinspektsiooni hindamissüsteem, imperiaalsed mõõtühikud ja dollarihinnad – lihtsalt ei eksisteeri riigis, kuhu sina avad, ja tuleb täielikult asendada oma riigi reeglitega. Selle 2011. aasta sotsiaalmeediapeatükk, üles ehitatud varajaste Facebooki lehtede ja Foursquare'i staatuste ümber, on vananenud samamoodi nagu iga platvormispetsiifiline nõuanne alati vananeb, kuigi aluseks olev instinkt – ole veebis kohal ja vasta arvustustele nagu inimene – kehtib endiselt. Ja peaaegu 400 lehekülje jagu kontrollnimekirju, mis katavad restorani terve elutsükli, ei saa ükski üksik teema rohkem kui peatüki jagu sügavust; kohtle seda kaardina kõigest, mida pead läbi mõtlema, mitte viimase sõnana ühegi konkreetse teema kohta.
Meie hinnang
Osta see riiuliraamatuna restorani esimeseks kaheksateistkümneks kuuks, kui sa tõeliselt ei tea veel, mida sa ei tea, ja asenda siis iga juriidiline, maksu- ja litsentseerimisdetail oma riigi reeglitega, hoides alles operatiivse loogika – menüü, köögivoog, palkamine, numbrid –, mis kannab suurepäraselt üle.
Korduma kippuvad küsimused
Millest räägib Running a Restaurant For Dummies?
Põhjalik Ameerika teatmeteos, mis katab sõltumatu restorani avamise ja juhtimise terve elutsükli: kas sa sobid selleks, kontseptsiooni ja äriplaani ehitamine, rahastus, õiguslik vorm ja load, menüü ja köögi disain, personali palkamine ja koolitamine, turundus ning igapäevane finantskontroll, mis hoiab restorani lahti.
Kas see on kasulik väljaspool Ameerika Ühendriike?
Operatiivne nõuanne – menüü hinnastamine, köögivoog, palkamissüsteemid, finantsaruandlus – kannab hästi üle igasse sõltumatusse restorani, kuid juriidiline, litsentseerimis-, maksu- ja tööõiguse detail on kirjutatud täielikult USA turu jaoks ning tuleb asendada oma riigi reeglitega enne, kui sellele tugineda.
Kas ma pean selle kaanest kaaneni läbi lugema?
Ei. See on mõeldud teemade kaupa läbi lehitsemiseks, nii et esmakordne omanik võiks lugeda varased planeerimispeatükid järjekorras ja kasutada ülejäänut hiljem viitena, kui konkreetsed probleemid tekivad.
Kuidas see võrdub raamatuga The Restaurant Manager's Handbook?
Running a Restaurant For Dummies on lühem, sõbralikum ja üles ehitatud restorani nullist avamise elutsükli ümber; The Restaurant Manager's Handbook on palju mahukam ja tihedam operatiivne teatmeteos, mida otsid teema kaupa, kui juba juhid restorani.
See on meie enda lugemus raamatust, mitte selle asendus. Osta raamat oma kohalikust raamatupoest.
