Karjäär
Fotomuuseumi katusel sünnib nullraiskamise köök
Lühidalt
Tallinna Fotografiska restoranis sai Pihel peakokaks ja ehitas köögi, kus midagi ära ei visata. 2020. aastal oli ta Saarte Hääle intervjuus juba tippkokk.
Tallinna Telliskivi loomelinnakus avas uksed fotograafiamuuseum Fotografiska. Selle restoranis sai peakokaks Peeter Pihel[1]. 2020. aasta aprillis intervjueeris teda kodusaare ajaleht Saarte Hääl kui tippkokka[1].
Toidu hing
Visit Estonia tutvustab restorani lausega, et toidu hing on Peeter Pihel, jätkusuutliku restoranipidamise eestkõneleja[2]. Veinikaardi eest hoolitses Kristjan Kiho[2]. Koos lõid nad koha, kus maitse ja vastutus käivad käsikäes.
Restoran töötab nullraiskamise põhimõttel[2]. See tähendab, et köök ja baar kasutavad tooraine ära tervikuna[2]. Porgandi koor, leivakannikas või kala luud ei ole prügi. Need on uue roa algus.
Ring sulgub katusel
Mis jääb lõpuks üle, see läheb kompostiks[2]. Kompost omakorda toidab katuseaia peenrakaste[2]. Nii kasvab katusel uus saak, mis jõuab jälle taldrikule. Ring sulgub seal, kus see algas.
Selline lähenemine oli Eestis uus. Paljud restoranid räägivad jätkusuutlikkusest, kuid vähesed ehitavad kogu köögi selle ümber. Pihel tegi seda algusest peale.
Maapoisi tarkus
Tema juured on Saaremaal, kus ta lapsena õppis toitu hindama[3]. Maal ei visatud midagi ära. Sama tarkuse tõi ta nüüd linna moodsasse restorani. Saarte Hääl kirjutas oma intervjuus, et hea söök tuleb puhtast köögist[1].
Restoran asub aadressil Telliskivi 60a/8 Põhja-Tallinnas[2]. Muuseumikülastajad said nüüd lõpetada oma päeva õhtusöögiga, mis jutustas samuti lugu.
Köök kui ökosüsteem
Nullraiskamise köök nõuab teistsugust mõtlemist. Menüü ei alga retseptist, vaid sellest, mis on olemas. Kokk peab teadma, kuidas kasutada iga osa. Kui täna on porgand pearoa juures, siis homme võib selle koor saada puljongiks või kastmeks. Pihel on öelnud, et hoolikas planeerimine ja arvestus teevad restoranis raiskamise vältimise lihtsamaks[3]. Fotografiskas sai see põhimõte kogu köögi aluseks[2]. Iga töötaja pidi mõtlema nagu peremees, kes ei raiska midagi.
Restoranis töötas ka veinimeister, kes hoolitses, et klaasis oleks sama hoolikalt valitud sisu kui taldrikul[2]. Tervik pidi olema läbimõeldud. Pihel uskus, et külaline tunneb seda vahet ka siis, kui ta ei oska seda sõnadesse panna.
Kaks aastat hiljem tuli esimene Michelini juht Eestisse. Pihel ja tema meeskond olid valmis.
Allikad
Iga fakt sellel lehel pärineb nendest allikatest. Iga number tekstis viitab allikale, kust see pärineb.