Kutse kokandusolümpiale

Kokandusmaailmas on üks võistlus, mida kutsutakse kokandusolümpiaks. Selle nimi on Bocuse d’Or. Selle asutas Prantsuse kuulus kokk Paul Bocuse 1987. aastal^[2].

Kiri Lyonist

Pikka aega oli Eesti sellest maailmast kaugel. Kuid 2007. aastal tuli kutse. Eesti võis esimest korda Bocuse d’Oril osaleda^[1]. Demjanov on hiljem meenutanud, et esimene kutse tuli just siis, 2007. aastal^[1].

Kutse vastuvõtmine oli lihtne. Raske oli see, mis järgnes. Võistlus nõuab kandidaati, abikokka ja treenerit^[1]. Roogade valmistamiseks on aega viis ja pool tundi^[1]. Ettevalmistus kestab kuid.

Esimene kandidaat

Juba 2008. aastal pääses esimene Eesti kokk Bocuse d’Orile. Selleks oli Vladislav Djatšuk^[2]. See oli väikesele riigile suur saavutus. Eesti kokad olid nüüd samas ruumis maailma parimatega.

Demjanovist sai selle liikumise vedaja. Bocuse d’Or Eesti presidendina on ta juhtinud Eesti osalemist üle kümne aasta^[2]. Tema ülesanne oli leida kokad, treenerid ja raha. Ning hoida usku, et Eesti võib kord olla tipus.

Põletusahi, mis toodab kulda

Demjanov on kirjeldanud Bocuse d’Ori kui suurt põletusahju, mis toodab kulda^[1]. Tema sõnul on võistlus märgatavalt tõstnud Eesti köögi taset^[1]. Ta lisas, et enamik Michelini soovituse või tärni saanud kokkadest on läbinud Bocuse d’Ori kooli^[1].

Need sõnad näitavad, kui kaugele ulatus 2007. aasta kutse mõju. Ühest kirjast sai alguse terve põlvkonna areng.

Kuidas võistlus käib

Bocuse d’Oril ei piisa ühest heast roast. Kõigepealt peetakse rahvuslik voor, kus valitakse riigi kandidaat^[1]. Siis tuleb Euroopa voor, kus võistleb 20 riiki ja kümme pääseb edasi^[1]. Alles seejärel ootab finaal Lyonis. Iga samm nõuab kuid harjutamist, täpset ajastust ja tugevat meeskonda. Demjanovi ülesanne oli kogu see masinavärk Eestis käima panna ja hoida seda töös aastast aastasse^[2].

Kuid Demjanov ei olnud ainult korraldaja. Ta oli ka ise kokk, kelle restoran Egoist oli Tallinna toidumaailma tipus. Just sealt pidid tulema mõned Eesti esimesed kandidaadid.