Eesti esindajana kokandusolümpiale

On võistlusi ja on Bocuse d’Or. Emerging Europe nimetas seda 2018. aastal ehk maailma kõige prestiižsemaks kokavõistluseks^[1]. Selle asutas Prantsuse kokk Paul Bocuse 1987. aastal^[3].

Eesti valik

2018. aasta kevadel kirjutas Emerging Europe, et Pavel Gurjanov hakkab esindama Eestit Bocuse d’Oril^[1]. Selleks ajaks oli ta juba Eesti aasta kokk ja maailma 200 parima noore koka hulgas^[1].

Eesti oli Bocuse d’Origa seotud olnud alates 2007. aastast, kui tuli esimene kutse^[2]. Bocuse d’Or Eesti presidendi Dimitri Demjanovi sõnul on Eesti osalenud 16 korda kaheksa kandidaadiga^[2].

Kuidas võistlus käib

Võistlus algab rahvusliku vooruga. Edasi pääsenud kandidaadid lähevad Euroopa vooru, kus võistleb 20 riiki ja kümme pääseb finaali^[2]. Roogade valmistamiseks on aega viis ja pool tundi^[2]. Meeskonnas on kandidaat, abikokk ja treener^[2].

Ettevalmistus kestab kuid. Iga liigutus harjutatakse läbi kümneid kordi. Kokk peab teadma, mitu sekundit võtab iga samm.

Kuld ahjust

Demjanov on kirjeldanud Bocuse d’Ori kui põletusahju, mis toodab kulda^[2]. Tema sõnul on enamik Michelini soovituse või tärni saanud Eesti kokkadest läbinud just selle võistluse^[2]. Gurjanov oli üks neist, kes selle ahju läbis.

Vähem kui aasta hiljem teatati, et Eesti korraldab 2020. aastal Bocuse d’Ori Euroopa eelvooru^[3]. Eesti kokandusmaailm oli muutumas rahvusvahelisemaks ja Gurjanov oli selle muutuse osa.

Vanem kogemus

Paljud Bocuse d’Ori kandidaadid on noored kokad, kes alles otsivad oma teed. Gurjanov oli selleks ajaks juba kogenud. Ta oli töötanud Kopenhaagenis, Saksamaal, Rootsis ja Šveitsis^[1]. Ta oli olnud Cru sous-chef ja juhtinud kahte vanalinna restorani^[1]. Seega ei tulnud ta võistlusele ainult tehnikat näitama. Ta tõi kaasa küpse kokanägemuse ja kogemuse meeskonna juhtimisest. Võistluse rangus ja tema enda kogemus said kokku.

Bocuse d’Or andis talle ka uue vaate oma köögile. Täpsus ja distsipliin, mida võistlus nõuab, jäid temaga.